Kõige lihtsam reegel nälja ja isu eristamiseks on järgmine.
Nälg on füüsiline, isu on emotsionaalne. Nälga põhjustab see, et toitu pole. Isu tekitab see, et toit on kuskil lähedal olemas.

Nälg on seega füüsiline tunne, mis saab alguse meie kõhust ja mis annab meile märku, et eelmise söögikorraga saadud toit ehk kütus on ära kasutatud ja aeg on uuesti süüa. Kuidas nälga ära tunda?

1. Nälg tekib aeglaselt. See algab vaikselt ja tagasihoidlikult ning tugevneb pikkamisi, vastavalt sellele, kui palju meil kütust varuks on. Pead tõstva nälja varajased tunnused on mõtted, mis on seotud tulevikus toimuvaga, näiteks „Varsti peaks sööma“ või „Kõht hakkab tühjaks minema“.

2. Nälg on püsiv. See ei kao ära, kui seda ignoreerida. Kuigi alguses on nälg oma signaalides leebe, siis seda ignoreerides muutuvad signaalid järjest tugevamaks ja tungivad järjest eredamalt esiplaanile. Lõpuks on kogu sinu organismi tegevus suunatud vaid ühele eesmärgile – söögi leidmisele, märkamisele ja söömisele. See on muide ka põhjus, miks inimene ei suuda pikaajaliselt näljutavaid dieete pidada.

3. Nälg ei vali toitu. Nälg muudab kõik toidud maitsvaks. Öeldakse, et kui toit ei maitse, siis pole järelikult veel piisavalt näljane – selles on tugev tõetera. Kui keedetud kaalikad või aurutatud kanafilee ei tundu hetkel kuigi maitsvad, siis oota veidi. Paari tunni pärast tunduvad need hoopis ahvatlevamad.

Kokkuvõtlikult: nälg tekib aeglaselt, nälg ei lähe ise ära ja nälg ei vali toitu.

Kuidas on lood aga isuga? Siin on mõned olulised vihjed, mis annavad meile selgelt märku, et tegemist on isuga.

Isu on psüühiline ehk meie peast alguse saav soov süüa. Isul on alati mõni naudinguga seotud põhjus, näiteks kogeda uuesti mingit meeldivat maitset ja tunda söömisega kaasnevat meeldivat emotsiooni.

1. Isu on kohene ja tugev. Erinevalt näljast, mis tekib vaikselt ja kasvab aegamööda, on isu kohene. Näiteks kohe, kui tunned värskelt küpsetatud saiakeste lõhna, haarab sind isu. Mis sest, et tulid just lõunalt. Saiakeste asemel võib olla ka kiirtoidurestoranist tulev friikartulite lõhn või suvel õhus hõljuv grillimise lõhn. Tulemus on ikka sama – kohene ja tugev soov süüa.

2. Isu on konkreetse maitse või toidu järele. Isu üks tunnuseid on, et me oskame nimetada, mille isu meil on, näiteks soolase, magusa või rasvase isu. Mõnikord on isud lausa väga spetsiifilised: makaronid juustuga või vahukooretort. Kõige tihedamini kattuvad meie isud sellega, mida külmkappi õhtusöögist alles jäi.

3. Isutavad just kaloririkkad toidud. Isu üheks tunnuseks on soov kaloririkaste toitude järele. Mida rohkem kaloreid toidus on, seda tugevam on ajus vallanduv nauding selle söömisel. Mida suurema naudingu söömisel saame, seda tugevam on järgmine kord isu selle järele. Millised on sinu patutoidud? Rasvased õlis praetud kiirtoidud või suhkrurikkad maiustused? Igal juhul on neis palju kaloreid.

4. Isu kaob kiiresti. Uuringud näitavad, et mida kauem suudame isu ignoreerida, seda väiksemaks see muutub. Kui suudame isule järeleandmise asemel oma mõtted kasvõi 10 minutiks mujale juhtida, siis selgub, et isu on selle aja jooksul haihtunud.

…..jätkub