Mis kasu on geenitestidest?

Geeniteaduse areng on meid toonud kohta, kus me ei pea enam ammu kasutama lahendusi, mis on mõeldud sobima kõikidele inimestele või mis ei suuda võtta arvesse meie keha individuaalsust ja omapära. Järjest enam  ilmub võimalusi  oma geenide testimiseks ja nende põhjal personaalsete toitumis- ja treeningsoovituste saamiseks.

Geenitestid on midagi, mis on nii ajakirjanduses, aga eriti toitumiskavade ja dieetide loojatelt, saanud palju vastukaja. Mõnikord positiivset, mõnikord negatiivset. Kord öeldakse, et geenitestid on lahenduseks kõigele, mis su pead vaevab. Kord aga väidetakse just vastupidi, et geenitestid on mõttetu müra, mis mitte midagi asjalikku ei näita.

Täna katsume anda neutraalse ja tasakaalus pildi sellest, mida geenitestid suudavad meile öelda ja mida mitte. Uurime, milles seisneb geenitestide suurim väärtus ja milles suurimad puudujäägid.

Geenide roll kehakaalu juures

Geneetiline komponent mõjutab meie kehakaalu. Normaalkaaluliste inimeste puhul seletab geneetika umbes 30% kehakaalust ja ülekaalulistel inimestel lausa kuni 80%. See tähendab, et kui meie kehakaal on 100% ulatuses määratud keskkonna, toitumise, harjumuste, füüsilise koormuse ja muude faktorite poolt, siis normaalkaalulisel inimesel on geenide mõju 30% kogu võrrandist, ülekaalulisel aga kuni 80% võrrandist.

See aga ei tähenda, et kõik inimesed, kellel on niinimetatud „halvad geenid“, peaksid olema ülekaalulised või et nad ei saaks ülekaalulisusest hoiduda. Pigem tuleks seda mõista nii, et ülekaalulised inimesed, kellel on „halvad geenid“, on rohkem ülekaalulised kui nad oleksid siis, kui neil ei oleks halbu geene. Seda kõike tasub meeles pidada ka geenitestide tellimise ja nende tulemuste lugemise ajal. Teil võib olla eeldus kalduda pigem ühele või teisele poole, aga see ei ole ette määratud kindlasti juhtuma.

Üks halb geen

On kahte sorti „halbasid geene“. Esmalt geenid, mis üksi ja iseseisvalt mõjutavad meie kaalu. Sellised on näiteks MC4R, LEP, LEPR, POMC. Mutatsioonid nendes geenides võivad põhjustada varajase algusega ja väga tugevat rasvumist. Seda nimetatakse ka monogeenseks mõjuks. Õnneks on sellised geenimutatsioonid väga haruldased. Kui teile ei ole varajasest lapseeast pärinevat tugevat rasvumist, siis võite kergemalt hingata, 99,9999% tõenäosusega ei ole teil ohtu monogeense rasvumise ohtu.

Palju halbasid geene

Palju levinum on aga geneetiline ülekaalulisuse risk, mis tuleb polügeensetest riskiskooridest ehk kümnete ja sadade, võibolla isegi tuhandete erinevate geenide koosmõjust. Iga geen võib anda 0,001% lõpptulemusest, aga kuna neid on sadu ja tuhandeid, siis pika aja peale need mõjud kumuleeruvad ja hakkavad lisanduvate kilodena välja paistma. See on just see, millest me räägime „halbade geenide“ puhul. Meil ei ole ühte halba geeni, vaid meil on unikaalne geenide sümfoonia, mis kõlab kokku mängides pisut ülekaalu soodustavalt.

Mida geenitestid näitavad

Geenitestides uuritakse toitumise, liikumise ja kaalulangetuse jaoks reeglina umbes 100 erinevat geenialleeli. Mõned neist on monogeensed nagu MC4R ja nende mõju avaldub vahetult. Kuid enamus neist on mõeldud siiski laiema pildi andmiseks ehk polügeensete riskiskooride arvutamiseks. Seega on vaja geenitestide mõistmiseks kindlasti eksperdi koostatud hinnangut. Geenitestides ühe või kahe  geeni üksikmõju vaatamine ei anna meile kuigi palju.  Spetsialist oskab aga ühendada vajalikud punktid tähendust omavaks struktuuriks.

Mida geenitestid ei näita

Geenitestid aitavad näha ja tõlgendada seda osa meie genoomist, mis on piisava põhjalikkusega läbi uuritud. Selle osa kohta me teame, et mitusada geeni mõjutavad üksteist ja selles koosmõjus toimub midagi, mis mõjutab näiteks läbi meie käitumise ka meie kehakaalu. Siin on üks suur aga. Me teame vaid murdosa geenide kohta, kuidas need võivad meie ülekaalulisusesse panustada. Sageli sõltub mõju sellest, millised on meie teised geenid, ja üks geen võib ühel juhul mõjuda ülekaalu soodustavalt, kuid teisel juhul ülekaalu pärssivalt. Me ei saa öelda, et need seosed, mis me loonud oleme, on lõplikud või absoluutsed. Kuna me ei näe veel kogu pilti, siis me ei saa öelda, kas üks või teine geen ka tegelikult alati just ülekaalulisusega seostunuks jääb.

Samuti ei näita geenitestid meile keskkonna mõju. Kõik geenid, välja arvatud mõned eriti haruldased monogeensed geenid, vajavad oma mõju avaldumiseks  keskkonda.  Geenid, mis mõjutavad rasvade või süsivesikute metabolismi, vajavad oma mõju avaldumiseks rasvarikast või süsivesikurikast toitu. Geenid, mis mõjutavad lihaskasvu, vajavad oma mõju avaldumiseks treeningut.  Geenid, mis soodustavad ülekaalu teket, vajavad ülekaalu teket soodustavat keskkonda.

Seega, vähemalt sama tähtis, kui on oma geneetilise koodi mõistmine, on ennast ümbritseva keskkonna märkamine.

Üks vähe räägitud, kuid oluline aspekt geenitestide puhul, on ka õpitud abituse efekt. Inimesed, kes saavad teada, et neil on „halvad geenid“, lõpetavad pingutamise. Nad löövad käega ja ütlevad, et mida ma looduse vastu ikka saan.  Tegelikult, nagu me teame, ei ole geenid sugugi määratud meid ülekaaluliseks tegema, ja isegi need inimesed, kes juba on ülekaalulised, saavad oma harjumusi ja keskkonda muutes oma kehakaalu uuesti kontrolli alla võtta.

 Kaalulangetusega õnnestumise jaoks:

1. Geenid võivad aidata mõista, miks ebasoodne keskkond ühtedele inimestele rohkem mõjub kui teistele.
2. Geenitestid võivad aidata mõista mõnda aspekti sinu keha toimimisest, kuid see ei ole kindlasti kogu pilt. Me saame pidevalt teada uut infot oma geenide ja nende mõjude kohta, ja seega muutuvad geenitestid tulevikus kindlasti palju täpsemaks.